Töötajate transport tööle ja koju tulumaksuseaduse § 48 lõikest 5¹ tulenevalt

Alates 2004. aasta 1. jaanuarist jõustunud säte ei laiene automaatselt kõigile tööandja poolt töötajate elu- ja töökoha vahelise transpordi korraldamisele tehtud kuludele. Seega on vajalik määratleda tehtud kulutuse vastavus tulumaksuseaduse § 48 lõikes 51 sätestatud põhimõttele, see tähendab töötajal ei ole ühistransporti kasutades võimalik teekonda elu- ja töökoha vahel läbida mõistliku aja- või rahakuluga. Pelgalt äriühingu juhtorgani otsus, et firma võtab enda kanda töötaja kulud transpordiks elu- ja töökoha vahel, ei saa olla piisavaks asjaoluks tulumaksuseaduse § 48 lg 51 sätestatud maksuvabastuse rakendamiseks. Siit tulenevalt on täiendava arvestuse pidamine hädavajalik ning sellest peavad selguma kõik olulised faktid maksusoodustuse rakendamiseks. Nimetatud sätte rakendamisel mängib olulist rolli mõiste „ühistranspordi kasutamise mõistlik aja- või rahakulu» sisustamine.

Ebamõistlik aja- või rahakulu võib olla tingitud järgmistest asjaoludest:

— töötajal puudub võimalus ühistranspordiga töö ja kodu vahel sõita, kuna tööpäev algab või lõpeb ajal, millal ühistransport ei tööta (nii vahetustega töö korral, kui ka olukorras, kus tööpäev on pikenenud lähtuvalt tehtud ületunnitööst);
— kui töökoht asub piirkonnas (kohas), millel puudub ligipääs ühistranspordiga;
— kui ühistransport on küll kättesaadav, kuid ebamõistlik aja- või rahakulu tekib olukorras, kus ühistranspordil puudub otsene marsruut töökoha ja kodu vahel ning sõiduks tuleb kasutada näiteks arvukaid ümberistumisi. Samuti võib esineda olukordi, kus näiteks päevasel ajal on busside graafik selline, et ühistranspordi kasutamisega kaasneks ebamõistlik ajakulu (töötaja peab oluliselt varem enne tööpäeva algust tööle sõitma või saab oluliselt hiljem pärast tööpäeva lõppu koju või tekitavad ümberistumised olulise aja kulu võrreldes kogu vahemaa läbimisele kuluva ajaga ning töötaja töö iseloomust tulenevalt ei ole võimalik kasutada libiseva kellajajaga tööaja algust või lõppu).

Määravaks ei saa pidada asjaolu, et ühistranspordi kasutamisel jõutakse sihtkohta võrreldes sõiduautoga sõites oluliselt hiljem. Võrdlust ei peeta mitte sõiduauto ja ühistranspordiga liikumise ajakulu vahel, vaid võrdlusel võetakse aluseks tavapärane ühistranspordiga liikumisele kuluv aeg (nt kui on tegemist linnasisese marsruudiga, siis peakski arvestama, et linnas kulub ühistransporti kasutades 10 kilomeetri läbimiseks oluliselt rohkem aega kui kaugliiniga maanteel sõites). Teatavasti on ühistranspordiga liigeldes peatuste tegemine tavapärane, mistõttu ka selleks kuluvat aega ei saa iseenesest lugeda ebamõistlikku ajakulu tekitavaks asjaoluks. Seega aja kulu mõistlikkuse hindamisel on üksnes võrdlus kiireima võimaliku liikumisvahendiga (nt sõiduauto, lennuk) kohatu. Kiireima liiklusvahendiga võrdlemise korral laieneks maksusoodustus enamikule Eestis tegutsevatele tööandjatele, kuid antud sätte eesmärgiks oli maksusoodustus andmine siiski neile tööandjatele, kes korraldavad nende töötajate transporti, kellel on olnud elukohajärgse töökoha leidmise võimalused piiratud (eeskätt maapiirkonnas) ning teises piirkonnas asuvaletöökohale jõudmine on kehvast ühistranspordi korraldusest tingituna seotud ebamõistlike aja- või rahakuludega.

Kui elu- ja töökoha vaheliseks transpordiks kasutatakse isiklikku sõiduautot

Isikliku sõiduauto kasutamist tööülesanneteks reguleerib alates 01.07.2006 Vabariigi Valitsuse 14.07.2006 määrus nr 164 (kuni 01.07.2006 Vabariigi Valitsuse 20.12.2002 määrus nr 426) „Isikliku sõiduauto teenistus-, töö- ja ametisõitudeks kasutamise kulude hüvitise maksmise tingimused ja hüvitise piirmäärad».

Ka juhul, kui töötajale hüvitatakse isikliku sõiduautoga tööle sõitmise kulud, kuna tema elukohast töökohta ei ole võimalik ühistransporti kasutades tööpäeva alguseks jõuda, tuleb lähtuda isikliku sõiduauto kasutamise kulude hüvitamise reeglitest, s.t tuleb pidada tööülesannetega seotud sõitude kohta arvestust eelnimetatud määruse §-s 3 sätestatud korras (k.a sõit tööle/koju), kui soovitakse kalendrikuus hüvitada summa kuni 335 euroni. Nimetatud kulude hüvitamise kord ei nõua tööandjale tegelike kulude tõestamiseks kuludokumentide esitamist. Lisaks eeltoodud korra kohaselt kulude hüvitamisele ei ole täiendavat bensiinikulude hüvitamist töötajale isikliku sõiduautoga tööle sõitmisel ette nähtud ja sellisel juhul loetakse need kulud erisoodustuseks.

Kui elu- ja töökoha vaheliseks transpordiks kasutatakse tööandja sõiduautot

Tööandja sõiduautode kasutamise kohta tuleb pidada arvestust rahandusministeeriumi 13.01.2011 määrusega nr 02 kinnitatud „Erisoodustuste hinna määramise kord» § 1 toodud korra kohaselt, millest tulenevalt tuleb registreerida kõik ettevõtlusega seotud sõidud, kajastades kuupäevad, iga sõidu kohta spidomeetri näidud ja samas fikseerides eesmärgi, kuidas nimetatud sõit on ettevõtlusega seotud. Juhul, kui töötaja kasutab tööandja sõiduautot isiklikul otstarbel (ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks) ning on peetud arvestust, siis võetakse erisoodustuse hinna arvutamisel aluseks § 1 lg 3 sätestatud kilomeetri hind (0,20 või 0,30 eurot/km).

Antud juhul tuleb pidada arvestust eeltoodud korras ja soovitavalt lisades arvestusse ka sõidu toimumise kellaaja, millega on võimalik tõendada, et sel kellaajal ei olnud võimalik ühiskondlikku transporti kasutades tööle või töölt koju saada ning neid sõite loetakse sel juhul ettevõtlusega seotuks ja ei loeta erisoodustuseks.

Maksumaksja peab igal konkreetsel juhul suutma tõestada ja põhjendada, et töötaja sõitu tööle ja koju ei loeta erisoodustuseks vastavalt tulumaksuseaduses sätestatud asjaoludele. Seetõttu on täiendava arvestuse pidamine hädavajalik ning selle alusel peavad selguma kõik olulised faktid, et rakendada maksusoodustust. Äriühingu juhatuse otsus, et firma katab töötajate sõidukulud elu- ja töökoha vahel, ei ole piisavaks asjaoluks tulumaksuseaduse § 48 lg 5¹ sätestatud maksuvabastuse rakendamiseks.

Küsimused ja vastused

Küsimus: Kas taksoga öösel töölt koju sõit, kui töö iseloom seda nõuab, on erisoodustus või mitte?

Vastus: Kui töörežiimi tõttu ei ole töötajal võimalik tööle tulekuks või koju minekuks kasutada ühiskondlikku transporti, siis sellisel juhul ei loeta dokumentide alusel taksoga tööletuleku sõidukulude katmist erisoodustuseks.

Küsimus: Kui inimene elab kohas, kus ühistransporti ei käi, kas siis ametiautoga tööle ja töölt koju sõit ei ole enam erisoodustus? Millised dokumendid selle põhjendamiseks tuleks vormistada?

Vastus: Tööandja sõiduautode kasutamise kohta tuleb pidada arvestust rahandusministeeriumi 13.01.2011 määrusega nr 02 toodud korra kohaselt, millest tulenevalt tuleb registreerida kõik ettevõtlusega seotud sõidud kajastades kuupäevad, iga sõidu kohta spidomeetri näidud ja samas fikseerides ettevõtlusega seotud eesmärgi. Kui töökoht asub kohas, millega puudub ühistranspordi ühendus või tulenevalt töörežiimist ei sobi kellaajad, siis on võimalus kasutada maksuvabalt tööandja sõiduautot sõitudeks elu- ja töökoha vahel. Kuid antud juhul tuleb samuti pidada arvestust eeltoodud korras ja soovitavalt lisades arvestusse ka sõidu toimumise kellaaja, millega on võimalik tõendada, et sel kellaajal ei olnud võimalik ühiskondlikku transporti kasutades tööle või töölt koju saada.

Küsimus: Kui ettevõte asub nt linna ääres ja organiseerib oma töötajatele transpordi, mis läbi töötajad saavad tunduvalt väiksema ajakuluga tööle, kui ühistranspordiga seigeldes, kas see on siis erisoodustus või mitte?

Vastus: Ühistranspordi olemasolul linna piires töötajatele tasuta soodsama/mugavama töölesaamise võimaluse organiseerimine tööandja poolt on erisoodustus.

Küsimus: Kui ettevõte toob oma töötajad tööle eriotstarbelise liiniveoga ühistranspordi seaduse tähenduses, kas see on siis erisoodustus?

Vastus: Ühistranspordiseaduse kohaselt on eriotstarbeline liinivedu (tööliste vedu tööle ja tagasi) ühistransporditeenuseks liiniveo korras. Liinivedu kui ka eriotstarbelist liinivedu võib korraldada nii avaliku teenindamise lepingu või kommertslepingu alusel. Erisoodustuseks muutub eelnimetatud korras töötajate tööle vedu kui see toimub töötajatele tasuta või soodushinnaga, olukorras kui ka tavapärase ühistranspordiga saab elu- ja töökoha vahelist teekonda läbida mõistliku aja- või rahakuluga.

Küsimus: Kui ettevõte organiseerib ja kompenseerib oma tööliste transpordi tööle, kes ühiskondlikku transporti kasutades sõidaksid maha nt 2/3 oma palgast (töötaja seisukohalt ebamõistlikult palju, otstarbekam oleks mitte tööl käia), on erisoodustus või mitte?

Vastus: Kas kulutus loetakse erisoodustuseks või mitte, ei sõltu konkreetse töötaja töötasust.

Küsimus: Kui töötaja käib ametiautoga tööl nt Rakverest Tallinnasse, kas sõidukulude kompenseerimine on erisoodustus või mitte?

Vastus: Ametiauto (tööandaja sõiduauto) tööalaste sõitude kohta tuleb pidada arvestust ja tulenevalt konkreetsetest asjaoludest saab otsustada, kas töötaja sõidukulud Rakverest Tallinna tööle loetakse ettevõtlusega seotud kuludeks või mitte, s.t et sõit ühistranspordiga peab sellel juhul olema ebamõistlik ajalise või rahalise kuluga.

Uuendatud septembris 2014

20.02.2016

Источник информации: emta.ee .