Tööandja sõiduauto erisoodustuse arvutamise näiteid

Alljärgnevalt on toodud mõned erisoodustuse arvutamise näited juhtudel, kui töötaja kasutab tööandja sõiduautot tasuta või soodushinnaga tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks.

Rahandusministri 13.01.2011 määruse nr 2 „Erisoodustuse hinna määramise korra” (edaspidi määruse) § 1 reguleerib tööandja omandis või valduses (nt tööandja kasutab sõiduautot võlaõigusliku lepingu alusel vms) oleva sõiduauto (edaspidi tööandja sõiduauto) kasutamist. Juhul, kui seda sõiduautot kasutatakse tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks, tekib erisoodustus ning leida tuleb erisoodustuse hind vastavalt eelmainitud määrusele.

Alates 2011. aastast on erisoodustuse hinna ülempiir 256 eurot.

1. Töötaja kasutab tööandja sõiduautot ja sõiduauto kasutamise üle arvestust ei peeta.

Sõiduauto kasutamise üle ei peeta arvestust ning tööandja ei tõenda ka muude dokumentidega, et sõiduautot on kasutatud ainult ettevõtlusega seotud tegevuseks. Muu dokumendina ei ole piisav sõiduauto kasutamise kuludokument, sest kuludokument ei näita, et sõiduautot kasutati ainult töösõitudeks.

Tööandja poolt deklareeritav erisoodustuse hind on 256 eurot.

2. Sõiduauto kasutamise kohta peetakse nõuetekohaselt arvestust, millest selgub, et kõik sõidud on seotud tööandja ettevõtlusega. Töötaja tööülesanded ja töö tegemise koht on tööandja poolt vormistatud.

Töötaja hüve ei saa ja tööandjal maksukohustust ei teki.

3. Sõiduauto kasutamise kohta peetakse arvestust, mille kohaselt on töötaja teinud erasõite 850 km kuus ja nende eest on töötaja tasunud tööandjale 0,30 eurot kilomeetri kohta.

Töötaja tasub erasõitude eest vastavalt määrusele 850 x 0,30 = 255 eurot.

Erisoodustust ei teki ning tööandjal maksukohustust ei ole.

4. Sõiduauto kasutamise kohta peetakse arvestust, mille kohaselt on töötaja teinud erasõite 300 km kuus ja nende eest on töötaja tasunud tööandjale 0,30 eurot kilomeetri kohta.

Töötaja tasub tööandjale oma sõitude eest vastavalt määrusele 300 x 0,30 = 90 eurot.

Erisoodustust ei teki ning tööandjal maksukohustust ei ole.

5. Töötaja kasutab tööandja sõiduautot, mille vanus on üle 5 aasta ja silindrite töömaht kuni 2000 m3. Kasutamise kohta peetakse arvestust. Arvestusest selgub, et erasõite on tehtud 800 km kuus ja nende eest on töötaja tasunud tööandjale 0,20 eurot kilomeetri kohta.

Töötaja tasub tööandjale erasõitude eest vastavalt määrusele 800 x 0,20 = 160 eurot.

Erisoodustust ei teki ning tööandjal maksukohustust ei ole.

6. Sõiduauto kasutamise kohta peetakse arvestust, mille kohaselt on töötaja teinud erasõite 1200 km kuus ja nende sõitude eest pole tööandja tasumist nõudnud. Tööandja sõiduauto on 2 aastat vana.

Tööandja arvutab erisoodustuse hinna vastavalt määrusele, 1200 x 0,30 = 360 eurot. Sellest summast kuulub deklareerimisele ja maksustamisele ainult 256 eurot. Kui määruse alusel arvutatud erisoodustuse hind ületab 256 eurot, siis loetakse erisoodustuse hinnaks 256 eurot ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks kasutatud sõiduauto kohta.

7. Töötaja kasutab tööandja sõiduautot tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks ja sõitude kohta ei peeta arvestust. Töötaja tasus tööandjale 256 eurot.

Töötaja tunnistab, et kasutab sõiduautot ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks. Puudub arvestus ja ka muude dokumentidega ei ole sõiduauto tegelikku kasutust või soodushinda võimalik määrata. Vastastikusel kokkuleppel tasub töötaja tööandjale erisoodustuse hinna 256 eurot.

Määruses ei ole sätestatud võimalust, et töötaja poolt 256 euro tasumisel, mis ei tulene arvestusest, erisoodustust ei tekiks.
Erisoodustuse hinna arvutamisel tuleb lähtuda tasutud summa ning auto kasutada andmise turuhinna vahest.

8. Sõiduauto kasutamise kohta peetakse arvestust, mille kohaselt on erasõite 800 km kuus ja nende eest on töötaja tasunud tööandjale 128 eurot.

Vastavalt määrusele on erisoodustuse arvutatud hind 800 x 0,30 = 240 eurot. Töötaja tasus sõitude eest 128 eurot, mis on tasutud soodushinna alusel (128 : 800 = 0,16 eurot). Deklareerimisele ja maksustamisele kuuluv erisoodustuse summa on 112 eurot, mis saadakse arvutatud hinna ja soodushinna vahena (240 – 128 = 112 eurot).

9. Sõiduauto kasutamise kohta peetakse arvestust, mille kohaselt on töötaja teinud erasõite 400 km kuus ja on nende eest tööandjale tasunud 0,13 eurot kilomeetri kohta.

Erisoodustuse arvutatud hind on 400 x 0,30 = 120 eurot Töötaja on tasunud tööandjale sõitude eest soodushinnas 400 x 0,13 = 52 eurot. Arvutatud hinna ja soodushinna vahe on 68 eurot (120 – 52 = 68 eurot). Tööandja deklareerib ning maksustamisele kuulub erisoodustusena 68 eurot.

10. Sõiduauto kasutamise kohta peetakse arvestust, mille kohaselt on erasõite 1200 km kuus ja mille eest töötaja on tasunud tööandjale 0,13 eurot kilomeetri kohta.

Erisoodustuse arvutatud hind on 1200 x 0,3 = 360 eurot. Töötaja on tasunud soodushinda arvestades 1200 x 0,13 = 156 eurot. Erisoodustuse hinna ja soodushinna vahe on 100 eurot (256 – 156 = 100 eurot).

Siinkohal ei arvutata erisoodustuse summat arvutatud hinna ja soodushinna vahelt, vaid erisoodustuse hinna ja soodushinna vahelt, sest juhul kui erisoodustuse hind ületab 256 eurot, loetakse erisoodustuse hinnaks 256 eurot.

NB! Käesolevates näidetes on tegemist erisoodustuse arvustamisega ainult tööandja omandis või valduses oleva sõiduauto kasutamiselt.

Uuendatud aprillis 2015

29.01.2016

Источник информации: emta.ee .